Ilmaplats

Ilmaplats: Lõpu lävel

Ilmaplats: Lõpu lävel
Kuupäev	13.-15.01.2006
Koht	Karjatse
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Em-Air. 1374 a.

Haldjad tunduvad oma needust enestega ühes lohistavat. Mis iganes algas Cathernaia's, muutes rahuliku talu neetud paigaks, päädis Lendenis tapatalgutega, mille jubedus kohutas isegi iidseid verehaldjaid.

Ning ka säält tuli hommiku hakul lahkuda, jättes maha vaid vaikivad laibad. Ja mets peidab endiselt oma saladusi - ning neid, kes tema rüppe astusid - ja haihtusid.

Ennustatud on nii lõppu kui uut algust.

Cathernaia on neetud, Lenden hävitatud, Denhaliasse naasmisest ei unista hulljulgemadki.

Ükski seadus ei kehti, miski pole püha. Tasakaalust on järel verised pilpad.

Liiga paljud on surnud või lõplikult kadunud. Kõik on kaotanud lähedasi, neid, kes südamele kallid. Liig palju on olnud õudusi ja segadust, reetmist ja valet.

Haldjad on tapnud eneste keskelt, tapnud neid, keda nad kaitsema peaksid. Haldjate kuninganna on kadunud. Haldjate šamaan on oma huku leidnud. Lootus kuhtub koos loodusega.

Kõik, mida käputäis rändureid nüüd otsib, on vaikne ja turvaline muust ilmast eraldatud paik, kus haavu lappida ja sadadest vihjetest ning mõistatustest vaipa kududa. Ilma mõistmiseta enam ei saa - sest ajad on keerulised ja karmid, ning miski pole nii, nagu näib.

Aeg võidelda on läbi. On aeg järele mõelda.

Tark haldjas kõneles: sõda Pimeduse Isandaga on kaotatud. Ent võibolla pole Pimeduse Isandat kunagi olemas olnudki. Võibolla on ta meie eneste väljamõeldis, meie eneste pimedam pool. Võibolla peitub meis kõigis üks pisike Pimeduse Isand.

On aeg. Kaalul on Ilmaplats.

Me seisame lõpu lävel.

Ilmaplats: Lootus

Ilmaplats: Lootus
Kuupäev	24.-26.03.2006
Koht	Karjatse
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

9 Arcius, Tiricion.

Majas ringi tuulates avastasite eeskojast ka suure kirstu, mis üht koma teist söögipoolist sisaldas. Teravilja ja makarone, põhiliselt. Ent ka kartulit ja juurvilja leidub.

Ning liha jookseb ja lendab metsas ringi, mida siis vastne kuningas koos Edricuga jahtimas käib. Siiani üpris edutult. Liha on, aga lendab või jookseb minema. Lihanälg on aga suur ja mehed lubanud Tiricionil uuesti proovida, päris varavalges, kui teised veel magavad. Ehk saab siis mõne looma või tibukese patta.

Muidu on elu päris vaikne ja rahulik. Kui välja arvata sageli öösel kõiki äratav lapse nutt. Või kuninganna oma - kui too üldse magada ei saa. Igatahes ei kipu kuninganna enam ISE süüa tegema, aga Heidrunil abis olles on ta vähemasti niipalju õppinud, et lehviva rüüga kööki ei roni ja potte maha ei aja. Veetoomine hakkab ka rohkem käppa saama.

Ivonne ja Edric ehitavad aga vapralt müüri, ning tundub, et poisil on natuke rahulikum tõesti olla. Vähemasti päeval. Viimastel öödel on hakanud Edric ise karjudes üles ärkama (ja seega ka teisi äratama). Küsimustele vastab poiss vaid selle seletusega, et tal hakkas unes äkitsi väga VALUS.

Mure on ainult Yngvari ja Aylille pärast. Nood on juba tükk aega ära olnud, ja peaksid nüüd teoorias varsti tagasi jõudma. Kui nendega just miskit juhtunud pole.

Salajas või avalikumalt loodetakse ka, et Andraen koos Airathiga põgenike jäljed leiab ja kohale jõuab. Aga valjult sellest rääkida ei söanda. Äkki sõnub ära.

Inimene Eindara on lahkunud. Vaiksemalt kui ta tuli, ning üpris haavunult. Ei olnud vist haldjad tema vastu küllalt leebed.

Ka Kraps pani ühel ilusal päeval pambu selga ning jättis kõigiga südamlikult hüvasti. Ei püsi zorodahh ühe paiga peal, ja kui väga talle ka need haldjad meeldivad, on neid siiski ühe vaese rottmehe kohta liiga palju. Pealegi....kevad on vaikselt õhus - seekord näib see na varajane olevat - ja kevad tungib ka vaikselt Krapsi ihuliikmetesse ning rännukihk tekib - ja mitte ainult. Ehk on kusagil ka üks ilus ja mittevaenulik rotitüdruk. Igatahes on Kraps lubanud veel tagasi tulla - oma sõpru kaema. Ja zorodahhid peavad lubadusi. Vähemasti Kraps peab.

Küll liiguksid ka meie seiklejad kuhugi, aga juba lapse pärast ei saa minna. Xelyn on nii väike ja tundub, et ka nõrga tervisega, nii et enne suurt sooja ei pääse nad kuhugi. Miskit paha igatahes Denhalias lahti pole - seda tunnetavad kõik metshaldjad, esiotsas kuninganna ja šamaaniga.

Ja pealegi on see koht päris hea ja mõnus. Ning šamaan tegeleb šamaanikoolituse ja haldjakoolitusega.

Öösi on vahel seinte ja akende vastu kraapimist ja õrisemist kuulda, või jälle trambib keegi maja ümber kõndida, ikka üks jalg ees ja teine limbates taga.

Elethul ja Edric on majas tuulates ka ühe vibu ja nooled leidnud, ning peale pisukest õpetust on Edric päris osavaks osutunud. Esimene relv, mida poiss kasutada mõistab. Aga pole siiani olnud kedagi väga lasta, ning seatud püünised on tühjad - või lausa tühjaks tehtud. Ning nii mõnegi lõksu juurest on suure või vähema looma jäljed eemale läinud, ning üks osa jäljest verine olnud.

Muus osas näib ümbrus meie seiklejaid omaks võtvat. Metsas on vahel vilksatamas näha mõnd metsahalli, tincad sädistavad ja mõnel udusel hommikul võib eemal põllul ka udurahvast näha. Ning muidugi yahillid, kes Edricu ümber kogunema kipuvad, kui too väljas kuhugi läheb.

Kahte sündmust on küll arvata ja oodata.

Kaks nädalat peale sündi peavad haldjad alati katsikuid, ja nüüd peaks see aeg käes olema ja ka üht kui teist liiki külalisi kogunema, lapsele ja emale kinke ja õnnistust tooma. Ent kes tuleb, ja kas keegi üldse tuleb? Kes leiab üles säärase mahajäetud paiga, kuhu haldjakuninganna ja tema vaprad kaaslased on talvevarju pugenud? Säärase sündmuse puhul on muidugi arvata, et ka Teine Ilm endast märku annab, ent kes ja mis kombel?

Ning teiseks on alati nõnda olnud, et haldjariigis šamaaniks saaja teatud katsed läbima peab. Kuidas ja kunas need tema ette kerkivad, ei ole kunagi täpselt teada, ega ole seegi teada, mis just täpselt on KATSE ja mis midagi muud. Aga usutakse, et Teine Ilm ja selle asukad ise tulevast tasakaalu vardjate juhti katsuvad, kas tema ka selle ameti vääriline on. Ja lihtsate killast need katsed ei ole, see on teada - nii mõnigi usin ja tubli šamaaniõpilane olla läbi põrunud ja teda ei leitud enam kunagi - või vähemasti mitte nii terve mõistuse juures, et ta oleks võinud kõnelda, mis temaga täpselt juhtus.

On päris kindel, et see tee pisikesel Ivonne'il veel ees seisab. Sest Teine Ilm ja ka Ilmaplats ise peavad haldjate šamaani tunnistama - muidu ei anna see nimetus temale midagi. Haldjakuninganna on oma valinud, aga kas ilmad nõustuvad temaga - või valivad omakorda oma?

Ilmaplats: Kevad

Ilmaplats: Kevad
Kuupäev	19.-21.05.2006
Koht	Kivivare linnamägi
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Laul on viimaks värava avanud. Udud tõusevad, ilmad nihkuvad ja kattuvad, ning lootusest laulvad rändurid näevad enda kohal sinitaevast ning päikest, tunnevad jalge all pehmet rohelist rohtu, ning nende ümber kepslevad eriskummalised olendid - musta ja oranžitriibuliste käpakestega lillepõõsad.

Õrn tuul puhub ning kõik on ilus ja armas ja süütu. Loomakesed hullavad ja kepslevad, silmad ja meeled ekslevad neid jälgima ja kõike unustama. Rohi on nii pehme nii pehme, taevas nii sinine ja päike nii ere. Tahaks ise ka mängida ja kepselda.

Kõik mured on meelest pühitud, kõik ärevad mõtted.... kõik, mis ärritaks või kurvastaks, liiga teeks. Jääb ainult trall ja päikesepaiste ja pehme pehme rohi ning trallitavad tegelased, kes ringmängus ümber rändurite koonduvad. Kes aias, kes aias...

Jalad kisuvad vägisi tantsule, suu laulab ja süda rõõmustab ega muretse millegi üle ja meeled ei võta enam kinni, kust tuldi ja kuhu minnakse. On olevik. On siingi hea. Miks kuhugi minna? Ah ah ah??

Tantsuring keerleb, lauluviis tungib järjest sügavamale meeltesse, lilleõisi heljub tähtedena õhus. Vahel tundub korraks, et peaks minema, et see ei ole see, aga... aega ju veel on. Veel natuke laulda, veel natuke tantsida, koos armsate jalgadega roosipõõsastega hullata, rohelises rohus trallida, olla muretu, muretu, muretu!

Kuni viimaks lummus puruneb ning läbi rohu lookleb verejõgi ning selle alguses istub väike lapsuke, pladistab kätega jões ja mängib, kuni on ise üleni punane ja värske vere järgi lõhnav.

Jõgi tõuseb ja kõik upub punasesse, aga see ei maitse nagu veri, vaid nagu kõike imelisem haldjavein. Kesk punases veremeres hulpivaid seiklejaid istub aga koolnukahvatu naine valgete voogavate juustega, kombitsalaadsed käed hoiavad helendavat kristalli ning tema kõhust voolavad välja eriskummalised putukad ja kalad.

Avaus muutub järjest suuremaks ja neelab kõik enesesse. Aeg ja ruum kaovad taas ja sünnivad taas, ning seiklejate ümber on mets. Ilus ja kummastav, tuhanded tähed kõikjal ümber. Tuttav ja kodune osa Teisest Ilmast, võivad nüüd kõik ära tunda. Ilus, aga enam mitte nõnda ohtlikult lummav.

Udud tõusevad taas, ilmad hakkavad nihkuma ning on korraga nii Teine Ilm kui Lenden. Jah, kaugel paistab juba järvesilm, aga tähed on veel kõikjal.

Ent värav ei avane, veel ei saa minna. Keegi nagu hoiaks kõike tagasi, niite pidi peos ja taltsutaks väge.

Kes taltsutaks nõnda väge?

Tahaks Ivonne'ilt nõu küsida, tema on ju šamaan, ehkki veel mitte kinnitatud.... aga - pisikest tüdrukut pole kusagil.

Pole ka haldjakuningas Elethuli.

Ja siis tekib kõigis rändurites üks ja ainumas küsimus - tekib nagu iseenesest, nagu oleks see alati olnud ja kõige loomulikum üldsegi:

MILLE TE ANNATE? MILLE TE ANNATE, ET KOHALE JÕUDA? MILLE TE ANNATE, LÕPU LÄVELT TULIJAD, TASAKAALU VARDJAD, LOOTUSE HOIDJAD, KEVADE OTSIJAD?

Ja te teate, et see küsimus on kõigile teile ja igaühele teist. Igaüks peab midagi andma, et kohale jõuda, ning vägi ise on küsija, Ilmaplats ise on küsija. Ning kas ohvriannist piisab, selgub alles pärast andmist. Sinnani võib vaid uskuda ja loota....

Ilmaplats: Sylvania

Ilmaplats: Sylvania
Kuupäev	13.-14.07.2006
Koht	Astangu
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Väike kõrvalepõige üldisest seiklusliinist, võimaldamaks kolmel tegelasel külastada üht väga erilist paika - Aylille ja kõigi jõehaldjate kodu Sylvaniat. (Kõik ülejäänud mängijad täitsid uusi, ajutisi rolle. Sylvania seiklusele järgnes vahetult Ilmaplats: Suvistepühad)

Ilmaplats: Suvistepühad

Ilmaplats: Suvistepühad
Kuupäev	15.-16.07.2006
Koht	Astangu
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Kuidagi märkamatult on aeg läinud, just nagu oleksid Ivonne'i šamaanikatsed võtnud aega mõnest muust ilmast. Teisest Ilmast. Mälu ei mäleta enamat, kui vaid paari päeva ehk nädalat, aga päike ja kuu ning kõik märgid näitavad suure suve algust ja käes on suvistepühad.

Kuis läheb Aylillel-Yngvaril-Edricul Sylvanias? Nende järele kahtlemata igatsetakse ja neist tuntakse puudust.

Tuntakse puudust ka teistest kadunutest.

Heidrun. Aga ei - juba pojad ise, kes nüüd ikka ja alati koos on, ei taha uskuda, et emaga võiks midagi juhtuda. Heidrun tuleb tagasi. Heidrun saab ALATI hakkama ja tuleb ALATI tagasi. Sest tal oli ju õigus. Elendur on elus. Elendur on elus ja seega tuleb Heidrun tagasi.

Isil. Kus on see südikas inimene, vapraim vapraimate seas? Isegi ta oma lapsed ei tea. Aga kui ta surnud oleks, siis nad ometi teaksid. Ei, Isil ei ole surnud. Kui kõik, mis temaga siiani on juhtunud ja mida ta on pidanud taluma, pole teda murdnud, siis jõuab ta nüüdki tagasi. Ükskõik kust ja ükskõik kuidas ning millise hinnaga. Isil omasid ei jäta.

Aga Xelyn hüüab ema - hüüab nõnda, et kes tähelepanelikult kuulatavad, teda ka kuulda võivad, ja eriti võivad teda kuulda Elethul ja Ivonne. Ja Xelyn igatseb ema järele. Igatseb ka Airath, aga vaiksemalt ja häbelikumalt kui ta õeke. Ülejäänud aga... Kes teab. On kuningas. On šamaan. Ja kusagil...kusagil on ka kuninganna. Peab olema. On alati olnud. Haldjad ei oska isegi muretseda, sest kuninganna on midagi NII kindlat, NII vääramatut, et enne saab otsa ilmakord ja alles ühes sellega vast ka haldjakuninganna.

Lenden on neile andeks andnud, mets ei ründa enam uinujaid. Ka Peribenes laulavad jälle linnud - aga nood, kelle nad eemale on peletanud oma headuse ja lauludega, varitsevad pimeduses, et kätte tasuda, et oma jälle tagasi saada. Sõda ei ole veel võidetud, võideti pelgalt esimene lahing. Ja vaenlased ei maga.

Maa on andestanud, aga maas on noid, kes ei andesta. Mets on lepitatud, aga metsas on noid, kes ei lepi.

Ja üle ning läbi selle kõige on üks pisike sinisilmne haldjalaps, kes armastab punase jõe kaldal kasvavaid maasikaid, ning kipub sageli hingena rändamas käima - vahel lausa päevade kaupa, ja ei vaja ta siis süüa ega juua, tunne külma ega palavat. Laps, kes on nii mõistatuslikult vakka ja omaette, et keegi teda mõista ei või.

Ent elu on siiski taas kord Lendenis ja selle vastu ei saa. Võibolla on see märk saatuselt, et just nüüd on kätte jõudmas suvistepühad - suve suurimad pidustused, kus maa ja taeva ning kõigi vägede ja Ilmaplatsi enese auks loitsitakse ning tants ja trall hommikuni kestab.

Suvistepühad. Aeg, mil maa ja mets ärkab ning hingeväravad valla seisavad, nii et ajuti see ja Teine Ilm üheks saavad ning kahe ilma rahvas samal maal pidutseb.

Kummaline aeg, ilus aeg, õõvastav aeg, märkide ja oomenite aeg.

Suvistepühad.

Ilmaplats: Viimane võti

Ilmaplats: Viimane võti
Kuupäev	24.-26.11.2006
Koht	Linnape mõis
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Pea kaks aastat on möödunud ajast, mil hommik algas Andraeni meeletu kapakuga Denhalia lossi ette ning uudistega, et Pimeduse Isand on tulekul ning peagi ületavad tema väed Helvandea jõe. Veider teade, mis peagi aga luurajate silmade ja suude läbi kinnitust sai - ning nõnda lahkus väike salk pagulasi lossist, et peale sõda kiirelt naaseda....

...ent saatusel on omad keerdkäigud, mida isegi targimad ei haldjate, ei inimeste seas, ega ükski Ilmaplatsil aimata ei või. Kõik väikesed teod ja sõnad lisavad oma, ja üks kivike teel võib kaariku kõrvale paisata.

Tollest lahkumisest peale on pagulastest saanud rändurid. Hulkurid, maailmapäästjad. Nende seast on kadunud paljud kummalistele teedele, millelt kas tuldakse või ei tulda tagasi. Nende teele on sattunud paljud, ja nii mõnedki on nüüd osad neist endist. Saatuse teed viivad lahku - ja saatuse teed toovad kokku ning taas kokku.

Ring keerdub tagasi, ning nagu võis lugeda ka iidselt toma'lt, pärgamendilt, mis ühe kolumatsipere käes on emalt tütrele rännanud ja nõnda edasi ja edasi. Lood lõpevad alguses. Selleks, et tunda lõppu, tuleb tunda algust.

Ilm on muutunud ja muutub veelgi. Laiad lõhed lõikavad end Teise Ilma ning neist immitseb väge ja valgust, ning ka Ethilia teedel kõndija ei või enam kindel olla, kus ta kõnnib. Millises ajas? Millises ruumis? Ilmad on üheks saamas, ja tundlikus õhus kajab võõraste ja iidsete vägede tõusu.

Võtmeid on kogunenud ja kogutakse, võtmeid otsitakse ja nad annavad end ise kätte. Oomenid ütlevad - puudu on viimane. Viimane võti. Viimane võti on armastus.

Aga mida see tähendab? Kuidas avaneb see uks tõotatud maale? Mis on see Uus Ilm, mille eest kõik on lahinguid löönud, võitnud ja kaotanud?

Nagu päikesekiired koonduvad teed ühte punkti. Vahel võib neid näha nagu päikest pilve varjust esile kerkimas, ja Denhalia on päike.

Väga väikeseks on jäänud reisiseltskond haldjakuninganna ümber... ja jalgsi on nad Lendenist teele asunud, et jõuda Denhaliasse - kellele on see kodu, kellele võõras paik. Aga ta on lõpp ja algus.

Denhalia on unistus. Seal PEAVAD lahenema mured. Seal PEAVAD saama küsimused enestele vastused. Lootus pole surnud, ta on vaid vaikunes ning tahab taas tõusta. Usku on veel. On ka armastust.

On.

Ilmaplats X: Igas lõpus on uus algus

Ilmaplats X: Igas lõpus on uus algus
Kuupäev	02.-03.03.2007
Koht	Linnape mõis
Korraldajad	Rollimängumaniakkide Klubi

Rändurid on ringiga algusesse tagasi jõudnud - aga nagu sageli juhtub, ei ole kodu, kuhu naasetakse peale pikka reisi, enam see kodu, kust kord lahkuti. Maailm on muutunud, haldjad ja inimesed on muutunud. Lõpp, mida nõnda kaua on oodatud ja kardetud, on silme ees. Kaks ilma on peaaegu kattunud, aeg ja ruum on segi löödud. Haldjakuninganna on surnud ja tema poeg vastu kõiki seadusi kuningaks kroonitud. Sügaval mälestuste varjatud soppides on suletud uks. Viimane võti on kätte antud, aga mis see on? Ja millise ukse peaks see avama?

Xelyn on tulnud ja loss heliseb valgusest, aga pimedust on veel palju ja aega meeletult vähe. Algab võidujooks Aja ja Ruumi enesega, ning puudutamata ei jäta see kedagi.