Ilmaplats: Kevad
Laul on viimaks värava avanud. Udud tõusevad, ilmad nihkuvad ja kattuvad, ning lootusest laulvad rändurid näevad enda kohal sinitaevast ning päikest, tunnevad jalge all pehmet rohelist rohtu, ning nende ümber kepslevad eriskummalised olendid - musta ja oranžitriibuliste käpakestega lillepõõsad.
Õrn tuul puhub ning kõik on ilus ja armas ja süütu. Loomakesed hullavad ja kepslevad, silmad ja meeled ekslevad neid jälgima ja kõike unustama. Rohi on nii pehme nii pehme, taevas nii sinine ja päike nii ere. Tahaks ise ka mängida ja kepselda.
Kõik mured on meelest pühitud, kõik ärevad mõtted.... kõik, mis ärritaks või kurvastaks, liiga teeks. Jääb ainult trall ja päikesepaiste ja pehme pehme rohi ning trallitavad tegelased, kes ringmängus ümber rändurite koonduvad. Kes aias, kes aias...
Jalad kisuvad vägisi tantsule, suu laulab ja süda rõõmustab ega muretse millegi üle ja meeled ei võta enam kinni, kust tuldi ja kuhu minnakse. On olevik. On siingi hea. Miks kuhugi minna? Ah ah ah??
Tantsuring keerleb, lauluviis tungib järjest sügavamale meeltesse, lilleõisi heljub tähtedena õhus. Vahel tundub korraks, et peaks minema, et see ei ole see, aga... aega ju veel on. Veel natuke laulda, veel natuke tantsida, koos armsate jalgadega roosipõõsastega hullata, rohelises rohus trallida, olla muretu, muretu, muretu!
Kuni viimaks lummus puruneb ning läbi rohu lookleb verejõgi ning selle alguses istub väike lapsuke, pladistab kätega jões ja mängib, kuni on ise üleni punane ja värske vere järgi lõhnav.
Jõgi tõuseb ja kõik upub punasesse, aga see ei maitse nagu veri, vaid nagu kõike imelisem haldjavein. Kesk punases veremeres hulpivaid seiklejaid istub aga koolnukahvatu naine valgete voogavate juustega, kombitsalaadsed käed hoiavad helendavat kristalli ning tema kõhust voolavad välja eriskummalised putukad ja kalad.
Avaus muutub järjest suuremaks ja neelab kõik enesesse. Aeg ja ruum kaovad taas ja sünnivad taas, ning seiklejate ümber on mets. Ilus ja kummastav, tuhanded tähed kõikjal ümber. Tuttav ja kodune osa Teisest Ilmast, võivad nüüd kõik ära tunda. Ilus, aga enam mitte nõnda ohtlikult lummav.
Udud tõusevad taas, ilmad hakkavad nihkuma ning on korraga nii Teine Ilm kui Lenden. Jah, kaugel paistab juba järvesilm, aga tähed on veel kõikjal.
Ent värav ei avane, veel ei saa minna. Keegi nagu hoiaks kõike tagasi, niite pidi peos ja taltsutaks väge.
Kes taltsutaks nõnda väge?
Tahaks Ivonne'ilt nõu küsida, tema on ju šamaan, ehkki veel mitte kinnitatud.... aga - pisikest tüdrukut pole kusagil.
Pole ka haldjakuningas Elethuli.
Ja siis tekib kõigis rändurites üks ja ainumas küsimus - tekib nagu iseenesest, nagu oleks see alati olnud ja kõige loomulikum üldsegi:
MILLE TE ANNATE? MILLE TE ANNATE, ET KOHALE JÕUDA? MILLE TE ANNATE, LÕPU LÄVELT TULIJAD, TASAKAALU VARDJAD, LOOTUSE HOIDJAD, KEVADE OTSIJAD?
Ja te teate, et see küsimus on kõigile teile ja igaühele teist. Igaüks peab midagi andma, et kohale jõuda, ning vägi ise on küsija, Ilmaplats ise on küsija. Ning kas ohvriannist piisab, selgub alles pärast andmist. Sinnani võib vaid uskuda ja loota....
