Ilmaplats: Lootus
9 Arcius, Tiricion.
Majas ringi tuulates avastasite eeskojast ka suure kirstu, mis üht koma teist söögipoolist sisaldas. Teravilja ja makarone, põhiliselt. Ent ka kartulit ja juurvilja leidub.
Ning liha jookseb ja lendab metsas ringi, mida siis vastne kuningas koos Edricuga jahtimas käib. Siiani üpris edutult. Liha on, aga lendab või jookseb minema. Lihanälg on aga suur ja mehed lubanud Tiricionil uuesti proovida, päris varavalges, kui teised veel magavad. Ehk saab siis mõne looma või tibukese patta.
Muidu on elu päris vaikne ja rahulik. Kui välja arvata sageli öösel kõiki äratav lapse nutt. Või kuninganna oma - kui too üldse magada ei saa. Igatahes ei kipu kuninganna enam ISE süüa tegema, aga Heidrunil abis olles on ta vähemasti niipalju õppinud, et lehviva rüüga kööki ei roni ja potte maha ei aja. Veetoomine hakkab ka rohkem käppa saama.
Ivonne ja Edric ehitavad aga vapralt müüri, ning tundub, et poisil on natuke rahulikum tõesti olla. Vähemasti päeval. Viimastel öödel on hakanud Edric ise karjudes üles ärkama (ja seega ka teisi äratama). Küsimustele vastab poiss vaid selle seletusega, et tal hakkas unes äkitsi väga VALUS.
Mure on ainult Yngvari ja Aylille pärast. Nood on juba tükk aega ära olnud, ja peaksid nüüd teoorias varsti tagasi jõudma. Kui nendega just miskit juhtunud pole.
Salajas või avalikumalt loodetakse ka, et Andraen koos Airathiga põgenike jäljed leiab ja kohale jõuab. Aga valjult sellest rääkida ei söanda. Äkki sõnub ära.
Inimene Eindara on lahkunud. Vaiksemalt kui ta tuli, ning üpris haavunult. Ei olnud vist haldjad tema vastu küllalt leebed.
Ka Kraps pani ühel ilusal päeval pambu selga ning jättis kõigiga südamlikult hüvasti. Ei püsi zorodahh ühe paiga peal, ja kui väga talle ka need haldjad meeldivad, on neid siiski ühe vaese rottmehe kohta liiga palju. Pealegi....kevad on vaikselt õhus - seekord näib see na varajane olevat - ja kevad tungib ka vaikselt Krapsi ihuliikmetesse ning rännukihk tekib - ja mitte ainult. Ehk on kusagil ka üks ilus ja mittevaenulik rotitüdruk. Igatahes on Kraps lubanud veel tagasi tulla - oma sõpru kaema. Ja zorodahhid peavad lubadusi. Vähemasti Kraps peab.
Küll liiguksid ka meie seiklejad kuhugi, aga juba lapse pärast ei saa minna. Xelyn on nii väike ja tundub, et ka nõrga tervisega, nii et enne suurt sooja ei pääse nad kuhugi. Miskit paha igatahes Denhalias lahti pole - seda tunnetavad kõik metshaldjad, esiotsas kuninganna ja šamaaniga.
Ja pealegi on see koht päris hea ja mõnus. Ning šamaan tegeleb šamaanikoolituse ja haldjakoolitusega.
Öösi on vahel seinte ja akende vastu kraapimist ja õrisemist kuulda, või jälle trambib keegi maja ümber kõndida, ikka üks jalg ees ja teine limbates taga.
Elethul ja Edric on majas tuulates ka ühe vibu ja nooled leidnud, ning peale pisukest õpetust on Edric päris osavaks osutunud. Esimene relv, mida poiss kasutada mõistab. Aga pole siiani olnud kedagi väga lasta, ning seatud püünised on tühjad - või lausa tühjaks tehtud. Ning nii mõnegi lõksu juurest on suure või vähema looma jäljed eemale läinud, ning üks osa jäljest verine olnud.
Muus osas näib ümbrus meie seiklejaid omaks võtvat. Metsas on vahel vilksatamas näha mõnd metsahalli, tincad sädistavad ja mõnel udusel hommikul võib eemal põllul ka udurahvast näha. Ning muidugi yahillid, kes Edricu ümber kogunema kipuvad, kui too väljas kuhugi läheb.
Kahte sündmust on küll arvata ja oodata.
Kaks nädalat peale sündi peavad haldjad alati katsikuid, ja nüüd peaks see aeg käes olema ja ka üht kui teist liiki külalisi kogunema, lapsele ja emale kinke ja õnnistust tooma. Ent kes tuleb, ja kas keegi üldse tuleb? Kes leiab üles säärase mahajäetud paiga, kuhu haldjakuninganna ja tema vaprad kaaslased on talvevarju pugenud? Säärase sündmuse puhul on muidugi arvata, et ka Teine Ilm endast märku annab, ent kes ja mis kombel?
Ning teiseks on alati nõnda olnud, et haldjariigis šamaaniks saaja teatud katsed läbima peab. Kuidas ja kunas need tema ette kerkivad, ei ole kunagi täpselt teada, ega ole seegi teada, mis just täpselt on KATSE ja mis midagi muud. Aga usutakse, et Teine Ilm ja selle asukad ise tulevast tasakaalu vardjate juhti katsuvad, kas tema ka selle ameti vääriline on. Ja lihtsate killast need katsed ei ole, see on teada - nii mõnigi usin ja tubli šamaaniõpilane olla läbi põrunud ja teda ei leitud enam kunagi - või vähemasti mitte nii terve mõistuse juures, et ta oleks võinud kõnelda, mis temaga täpselt juhtus.
On päris kindel, et see tee pisikesel Ivonne'il veel ees seisab. Sest Teine Ilm ja ka Ilmaplats ise peavad haldjate šamaani tunnistama - muidu ei anna see nimetus temale midagi. Haldjakuninganna on oma valinud, aga kas ilmad nõustuvad temaga - või valivad omakorda oma?
