Rolliwood
Rolliwood
| Rolliwood
| |
| Kuupäev | 23.03.2006 |
| Koht | Tartu |
| Korraldajad | Attila, ozkar, chloe |
| Teema foorumis | |
Linnukesed laulsid just lehte löönud okstel ja lehmad ammusid taamal aasadel, ümbritsetuna kollastest võililledest. Kõige selle värskuse keskel asus väike linnake. Kõrged lumised mäetipud ümbritsesid seda asulakest kõigist neljast ilmakaarest. Linnal nime ei olnud. Selle elanikud nimetasid seda lihtsalt koduks. Välismaailma neil vaja ei olnud. Neil polnukski võimalust... ümbritsevad mäed keelasid mineku kõikjale. Vahel harva harva sattus mõni üksik Kej-usku rändur-preester üle nende enesetapjalike kõrgendike ronima. Tänu sellele olid mõned legendid sellest asulast levinud ka välismaailmasse... Teati rääkida et seal elavad SEHKENDAJAD!!!
Tegelikult sehkendajad ei olegi nii väga sehkendajad. Nad elavad nagu iga teinegi linn, igaüks oma tegemistega ametis. Natuke tülitsedes, kuid suuremalt jaolt ikkagi sõpruses. Muudmoodi ei saakski. See linn on ju nii väike ja tilluke. Kuid harva, kui juhtub, et keegi võõras juhtubki seda külakest läbima, näitavad sehkendajad enda seda poolt, mille järgi nad nime on saanud. Nad hakkavad sehkendama! Ei tea kuidas käituda. Kas pugeda peitu või näidata külalislahkust? Kas jätkata oma toimingutega või pöörduda uustulnukat uudistama? Kas olla või mitte olla? Viimati, 50 aastat tagasi, toksis kohalik katusepanija ühe rändurpreestri kogemata naeltega ürpipidi seina külge ning ravitseja söötis mehe kõhnukest kogu nähes talle sisse topeltkoguse ussirohtu, mis õnneks osutus kõhulahtistiks. Vaimulik põgenes öösel mööda püstloodset kaljut minema. Tegelikult ei ole sellises käitumises midagi imelikku, kui ollakse muust maailmast nii eraldatud. Ja mõnda aega pärast võõra lahkumist muututakse taas tagasi nendeks inimesteks, kes varem oldud.
Kui just midagi väga hullu ei juhtu...
Rolliwood 2: Mutilokaal
| Rolliwood 2: Mutilokaal
| |
| Kuupäev | 23.03.2007 |
| Koht | Urg |
| Korraldajad | Attila, ozkar, chloe, Sorontur |
| Teema foorumis | |
Nad on mutid. Neil on lokaal!
Erbert poleeris vihmaussimahlaseid klaase. Ta oli lokaali baarmen. Erbert oskas oma tööd niivõrd hästi, et võis alati mõtte uitama lasta, isegi lokaali klientidega suheldes. Ta vaatas üle ruumi ning nägi seal ikka ja jälle samu nägusid. Mutilokaal oli keskus. Siia kogunesid õhtuks kõik need, kel isu reede õhtul kodust veidikeseks välja saada. Näiteks too usklik Ubert, kes tihti siin oma iganenud religiooni Suurest Mutist käis kuulutamas. Ja siis see rändurmutt Albert, kelle jututstatavad uskumatud lood Erbert sageli liialdatud fantaasia arvele kirjutas. Maffiatest ei tasunud rääkidagi. Mõlema grupeeringu jaoks oli lokaal kohaks, kus plaane pidada. Ühtlasi klaarisid Teknod ja Karvased siinsamas ka arveid. Seda küll omamoodi ja organiseeritult, suuremt segadust tegemata. Erbert oli alati imetlenud, kuidas ristiisa Donbert oli nood kaks jõuku suurematest arveteklaarimisest eemal hoidnud. Ta oli samas ka lokaali omanik ja elas siinsamas. Vana lobamokk Liibert teadis rääkida, et oma tagaruumides hoidvat ta... Sel hetkel märkas Erbert, et klaas oli juba kristallselgeks poleeritud ning ta küünitas uue joogianuma järele. Selle käigus tekkis tal aga juba hoopis uus mõte. Aga see mõtegi katkestati poole pealt kui lokaali astusid sisse olendid, keda mutilokaalis kunagi varem polnud nähtud. Need ei olnud mutid. Neil ei olnud lokaali. Neil ei olnud isegi kodu.
