Susanna Paju, vanus 18. (Acrata.)
Briifib Mart.
'Please, I must do something. Shall I clean your boots? Look, I'll get down and lick them.' And, my brothers, believe it or kiss my sharries, I got down on my knees and pushed my red yahzick out a mile and half to lick his grazhny vonny boots.
- Anthony Burgess. A Clockwork Orange.
Susanna isa oli kindral. Elukutseline sõjaväelane. Tema käskudele tuli alluda. Mitte ainult tööl, vaid ka kodus. Oleks vale öelda, et ta ei salli vastuvaidlemist, mingit vaidlemist pole kunagi olnud. Maailmas pole midagi, mida Susanna kardaks rohkem, kui oma isa. Lapsest peale oli isa talle õpetanud, et rangus ja allumine on maailma kõige olulisemad osad.
Isa oli vist poega tahtnud ja selle tõttu kasvatas ta Susannat nagu poega. Susanna pidi käima jõusaalis, maadlustrennis, lasketiirus ja (Susanna sügavast vastumeelsusest hoolimata) isaga koos jahil. Susanna armastas loomi, jahil aga hoolitses isa selle eest, et Susanna oma käega mõne surmaks. Kui Susanna mööda lasi, sai ta karistada -- ta ei tohtinud mööda lasta.
Susanna elu oleks keerulisem, kui isal poleks kogu aeg kiire. Isa töö jätab Susannale märkimisväärse vabaduse. Kui ta hinded on korras, ning tulemused trennides head, ei tunne isa tema vastu palju huvi. Rahamuresid kodus pole, isa teenib korralikult, tal on olnud isegi võimalik Susannat kalli välismaise ilukirurgi Karl Amelio juurde saata.
Viis aastat tagasi ilmus kooli Arno . Psühholoogiaõpetaja, kelle kavaks oli, muude asjade hulgas, moodsate teaduslike vahenditega õppeedukust parandada. Arnost sai Susanna lemmikõpetaja. Tal oli elav fantaasia, võime märgata näiliselt tähtsusetute detailide taga tähendust ning oskus kirjeldada asju nii, et nad ilmusid vaimusilma ette mitte ainult eredate piltide, vaid ka häälte, lõhnade ja puudutuste kujul. Ta oli peegel, millest maailm paistis tõelisemana, kui see tegelikult oli. Tema tõlgenduse läbi ilmus Susanna ellu uusi imepäraseid aistinguid. Elu hakkas alles siis särama, kui Arno selle oma kirgliku kujutlusvõime abil uude äraseletatud vormi valas.
Arno põeb mingit haigust, mis teeb ta luud hapraks. Selle tõttu liigub ta karkude või ratastooliga. Vaene mees. Susanna nägi, kuidas ta kooli ees trepil komistas, ning pärast kiirabiautosse tassiti. Nii rikka sisemaailmaga mees ei saa käia jalutuskäikudel, et imetleda looduse ilu, ega pidudel, reisidel, spordisaalis... kohtades, kus elu on huvitav.
Tihti mängisid nad seda mängu, et Arno sulges silmad ja üritas ära arvata, mida Susanna vaatab. Teine mäng oli selline, et Susanna käis väljas jalutamas, ning kirjeldas hiljem Arnole mida ta näinud oli. Arno kujutles mis sorti inimesed need olid, keda Susanna nägi, mida nad mõtlesid ja mida kavatsesid teha. Susanna mäletab, et talle tundus, otsekui vaadanuks Arno pilte tema peas nähes rohkem, kui ta ise. Susannale see meeldis. See oli selline ‘õrn’ tunne.
Susanna sai aru, et ta pakkus Arnole huvi. Igal juhul pühendas ta Susannale aega. Vahel kirjeldas ta Susannale klassivendi -- millisel kombel nad Susannasse armunud olid ja milliseid fantaasiaid nad ette kujutasid. Ta palus Susannal meenutada erinevaid tundeid, mida ta oli tundnud, puudutas teda, ning ütles midagi, mis tegi selle värvilisemaks ja unenäolisemaks. Kui Susanna Arnot tähelepanelikult kuulas, hakkas ta tajuma tema hingamise rütmi, tema näojooned, isegi tähtsusetud detailid, sööbisid Susanna mällu, ning Arno sügav hääl tungis tema teadvusse, levis üle keha, otsekui ühendanuks neid mingi helendav soojust kiirgav nöör.
Vahel suutis Arno näha pilte tema peas ka siis, kui ta asus eemal. Mitmel korral tulid jutuks Susanna elamused, mida too polnud varem maininud. Arno aitas teda, soovitades uusi kohti kuhu minna ja uusi asju mida vaadata. Susannale tundus, et ükskord Arno päästis ta. Kaks meest tulid tänaval juurde ja hakkasid võluval kombel pakkuma kõiksugu häid asju /konkreetsed detailid, palun/, kui ta vaid tuleks nendega ühte kohta, mis ei asu eriti kaugel. Susanna oleks peaaegu läinud. Kuid siis kuulis ta oma peas Arno häält, mis ütles: ‘ära mine’. Susanna ehmatas ja põgenes.
Ta oli saanud Susannale lähedaseks. Nende suhet oli raske kirjeldada, see oli nii vahetu, et isegi sõna ‘suhe’ pole kohane selle väljendamiseks. Ometi tundus Arno väga üksiku inimesena. Paaril korral puges Susanna sõbrannale kaissu, lootes, et Arno seda tema silmade läbi näeb.
Ükskord läks Susanna koju, ning avastas kinganööre lahti tõmmates, et need olid teistmoodi kinni seotud, kui tema seda harilikult tegi. Ei midagi erilist. Lihtsalt peegelpildis. Kummaline.
Äkitselt hakkas Arno talle veidraid ülesandeid andma. Ta saatis Susannat uste taha kuulama ja kirjakastides sorima. Kuulamises polnud midagi keerulist. Arno ei tahtnud halba. See oli ratastooli aheldatud inimese soov maailma avastada. Aga võõraste kirjade kotti toppimine tundus vargusena. Ta käis pool päeva ringi mõeldes, et ta ei tohi seda teha, kuid andis lõpuks alla. Ta sai aru, et Arnol on mingi tume võim tema liikmete üle. Ja ta ei suuda taluda mõtet sellest, et Arno on õnnetu või tüdinud. Susanna taipas, millise halastamatusega võib Arno truu abilise uudishimu rahuldamiseks ohvriks tuua.
Arno enam ei palunud. Ta käskis. Andis korraldusi. Susanna mõistis, et tema rõõmus õhuline vabadus oli pettus. See polnud mitte Arno, vaid tema, kes oli kammitsetud. See mäng polnud niisama mäng, vaid aheldamise mäng. Sel ajal, kui Susanna oli üritanud jäädvustada heli, värvi, vormi ja liikumist oli Arno lihvinud oma tahet, Susanna oli tema jaoks vaid tööriist. Ori, keda saadeti ülesannet täitma. Nagu kaheksajala kombits, mida võis kaotada ja uuesti tagasi kasvatada. Kuni praeguseni oli ta Arno jaoks vaid silmadeks olnud, nüüd pidi ta ka asju tegema. Ja isegi Susanna meeleheide, soov teha mida tahes, et Arnole meelehead valmistada, oli järjekordne asi mida ära kasutada. Nende sõnulseletamatu lähedus, otsekui oleks nad kaks poolt ühest tervikust, oli järjekordne tööriist Arno käes.
Esimene kord, kui Arno Susannaga magas, tundus lahendusena, ammuoodatud vabanemisena. Joovastav võidurõõm täitis Susannat, kui ta tajus, millise kirega Arno teda vaatas ning tundis, kuidas teda puudutavad käed erutusest värisesid. Nüüd teadis ta Arno kohta midagi, mida keegi ei teadnud. Ka temal oli võim Arno üle. Aga selles hoolikuses millega Arno teda riietumisel aitas ja kuidas ta pedantselt iga üksikut nööpi kontrollis oli midagi veidrat.
Ühel hommikul läks Susannal uni varakult ära. Ta vähkres mõnda aega voodis ja otsustas siis vara kooli minna. Tühjades koridorides oli vaikus. Siis kuulis ta tuttavaid hääli. See oli tema klassivend, kes andis Arnole detailse ülevaate oma kodusest olukorrast, selleni välja, kui palju ta isal arve peal raha on ning milliseid pornoajakirju ta oma kapis peidab.
Susanna oli arvanud et ta on ainuke. Ta tahtis nutta, kuid millegi pärast ei saanud. Ta otsustas lõpuks, et räägib isale ära. Kuid äkki tajus, kuidas Arno seda kõike näeb, ning kuidas ta jalad iseenesest tagasi kooli minema hakkasid. Ta avastas, et ei suuda isegi sõbrannale rääkida, sõnad lihtsalt ei tule tema suust välja.
Kui Arno andis korralduse isa sahtlites sorida, oli Susanna surmani hirmunud. Ta üritas Arnot paluda, kuid see vastas oma tavapärase ilmeka häälega: ‘mine mine, sa saad hakkama.’ Koduteel võitles Susanna iga millimeetri pärast. Järgmisel päeval tuli ta tagasi nagu laip, kes annab tunnistusi oma mõrvarile. Susannale tundus, et tema, ja tegelikult kogu maailm, on vaid unenägu, mida Arno oma tühjade silmade taga näeb. Vabatahtlikud näitlejad õudusunenäos, kus inimesed kehastasid loomi, loomi, vaklu, ila.
Susanna vandus endale, et ta ei tee seda enam kunagi, ta ütles endale, et ta pigem sureb. Kuid Arno sundis teda ikkagi. Susanna teadis, et kui Arno andnuks talle noa ja käskinuks kedagi pussitada teeks ta seda viivitamata. See polnud enam tema enda elu, mida ta elas. Väliselt oli kõi endine, ta õppis, käis trennis, lobises sõbrannadega ja naeris. Aga mitte selle pärast, et ta oleks tahtnud seda teha, vaid selle pärast, et Arno tahtis. Ta nägi kõike, mida Susanna vaatas ja juhtis tema liigutusi, ning kui ta temaga magas, tundis Susanna ennast käpiknukuna, mille vastu Arno ennast nühkis.
Mõnda aega tagasi lõi Susannale külge koolivend Lennart. Üritas sõbrustada ja oli vist armunud. Susannale ta eriti ei istunud ja lisaks oli tema aeg pühendatud Arno tähelepanu saamisele. Lennart lõpetas varsti oma lootusetud katsetused. Viimasel ajal on Susanna Lennartit uuesti tähele panema hakanud ja märganud, et Lennart vaatab teda kuidagi kummaliselt kaastundliku pilguga. Praegu on Susannal on tunne, et äkki Lennart saab aru mis temaga toimub ja mida ta üle elab. Äkki tema ei olegi sel kombel Arno mõju all, nagu teised õpilased tunduvad olevat. Susanna sooviks väga temaga rääkida ja oma muret kellegagi jagada, aga julgust jääb väheks.
direktor Vilen Manitski - tuli teise veerandi alguses, räägib palju, aga teeb vähe http://www.hot.ee/t69kk/pildid/pronto
õppealajuhataja Ülla Baer - üsna range, aga heatahtlik http://www.hot.ee/t69kk/pildid/lendya
majandusjuhataja Kaur-Martin Kolesnikov - töötab alates sügisest, õpilastega eriti kokku ei puutu http://www.hot.ee/t69kk/pildid/karmus
tervisekasvatuse õpetaja Kaie Vilde - ilus noor õpetaja, vallaine, käivad jutud, et rase http://www.hot.ee/t69kk/pildid/cicu
ajaloo õpetaja Viktoria Herzen - väga fanaatiline õpetaja, mõnikord on tunne, et ajalugu on tema elus ainus asi http://www.hot.ee/t69kk/pildid/liisi
bioloogia õpetaja Nänsi Villpuu - pärast oma mehe surma oli väga masenduses, aga viimasel ajal elavnenud. tüütu pedant http://www.hot.ee/t69kk/pildid/kaidi
emakeel Merike Vinnal - esimesest klassist peale teid kasvatanud. Tema parim omadus on see, et kui ta õnnestub jutustama saada, siis jutustab ta kuni vahetunnikella helinani. Ning mida iganes: poliitikat, seda, et tal on astroloogiahuvi, kuidas elada, et sinust ei tuleks joodik jne. Üsna range samas, aga olete harjunud. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/stuart
füüsika õpetaja Tarmo Luup - rahulik mees, magab tihti tunnis, eriti kontrolltööde ajal. see teeb tast populaarse õpetaja http://www.hot.ee/t69kk/pildid/sippo
inglise keele õpetaja Greg Wolff - asendusõpetaja välismaalt, räägib eesti keelt, keskpärane http://www.hot.ee/t69kk/pildid/uups
keemia õpetaja Grete Vahing - armastab keemiakatseid ja teeb tunnid nendega huvitavaks, teeb ise ka koolis teadust natuke http://www.hot.ee/t69kk/pildid/kata
kehalise kasvatuse õpetaja Rünno Tobias - omaette hoidev mees. suhtub Priidusse teistmoodi kui teistesse. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/marko.leib
lauluõpetaja Katariina Türnpu - veidrik - tunnistab ainult elavat muusikat ja seetõttu veedate kogu muusikatunni klaveri saatel, mõnikord korraldab ühiskülastusi kontsertitele http://www.hot.ee/t69kk/pildid/ratkin
huvijuht Mihkel Esjas - korraldab igasugu asju ja ringe koolis, tore seltskondlik tüüp. Viimasel ajal on vist natuke segi läinud omadega, tundub liiga õnnelik. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/priist
kooli arst Julia - teda näeb harva, aga tundub, et tunneb oma tööd. http://www.dragon.ee/irve/projekt2005/amalthea.jpg
kooli psühholoog Arno Valgepea - (aah!) http://www.hot.ee/t69kk/pildid/bernard
valvur Tõnu - turske ja range sell, hoiab koolil silma peal ja ajab vetsus suitsetajaid taga. tõi korra majja http://www.hot.ee/t69kk/pildid/huki
katlakütja Laur - veidrik garderoobikorruselt, vahetab lampe, aga on üsna muheda jutuga http://www.dragon.ee/irve/projekt2005/andy.jpg
endine direktor Evald Hiiepuu - lahkus koolist äkki eelmise aasta lõpus http://www.dragon.ee/irve/projekt2005/vosa
Kõik on abituriendid:
Kaarel Ansip - peaministri poeg. Teda poputatakse kuulsa isa pärats, kuid on ka ise nutikas poiss. Viimasel ajal veidi nukravõitu http://www.hot.ee/t69kk/pildid/ghil
Kati Kadalipp - rikka ärimehe tütar http://www.hot.ee/t69kk/pildid/hel
Ats Tsetser - maailmavaatega poiss, oleks nagu punkar, aga sigadusi ei tee http://www.hot.ee/t69kk/pildid/henzu
Leena Janovskaja - Ilus tüdruk, vahel veidi vingats http://www.hot.ee/t69kk/pildid/yrgnaine
Tiit Viidikas - julge ja asjalik, hea sportlane http://www.hot.ee/t69kk/pildid/raunok1
Priidu Lammorg - ilueedi http://www.hot.ee/t69kk/pildid/canis
Lennart Leius - alati rõõmus ja õnnelik tüüp http://www.hot.ee/t69kk/pildid/alton
Ilukirurg Karl Amelio. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/trexx
Anu Saagim - Karl Amelioga seoses, olete tema kabineti ooteruumis paar sõna vahetanud http://www.hot.ee/t69kk/pildid/shalaya
Jaanika Lindholm - kuulus fotomodell http://www.hot.ee/t69kk/pildid/keaty
Klen Maasik - populaarse tõsielusarja "Tavaline supermees" kangelane, näidatakse igal õhtul telekast. http://www.hot.ee/t69kk/pildid/aweron
"Tavaline supermees" on telesaade, mille käigus saab televaataja heita pilgu ühe superkangelase raskesse argipäeva. Saate peategelaseks on Klen, kelle on saatus Supermehe rolli mänginud. Paraku unustas saatus seekord supervõimed!
Nii kõnnib Klen ringi, oodates hädasolijate appikutseid ning jagades oma aatelisi seisukohti. Hädasolija — kui tunned, et Supermees on lähedal, siis ära pelga teda valjul häälel appi hüüdmast! Kui hüüe on piisavalt südantlõhestav võib Supermees sind kuulda ja appi joosta! Kui sinu abipalve on siiras ja Supermehe arvates ka piisavalt üllas, võib ta sind abistada! Omamata sealjuures ettevalmistust ning supervõimeid! Kuidas Klen selle ametiga hakkama saab? Rahvas otsustab — iga ülesande täitmise juures võite saata SMS-i, mis hindab kuivõrd kangelaslikult Supermees oma ülesande kõrgusel on. Iga täidetud ülesande eest ootab Kleni 1000 krooni, ning iga täitmata ülesande eest võetakse see talt ära.
Iga laupäevaõhtul toimub otseülekanne, mille käigus on Supermehel kohustus viibida mingil avalikul üritusel. Seekordsel laupäevaõhtul viibib ta vilistlasena oma kooli — Tallinna 69nda Keskkooli — Heategevuslikul Aastapäevaballil.
Valime oma koolile uue nime
Vana on teadupärast armas. Nii oleme juba aastaid harjunud ka oma kooli nimega. Millest aga õigupoolest pärineb too Tallinna kuuekümne üheksas?
Sügaval nõukogude ajal, aastal 1980, selgus tolleaegsetele haridusametnikele, et Mustamäe elanikkonna vajadusi ei rahulda üks eestikeelne keskkool terve linnaosa peale. Samal ajal ei suutnud meie kallis koolimajas tollal tegutsenud venekeelne üldhariduskool laste nappuse tõttu klasse komplekteerida. Nii otsustatigi vanas majas uus eestikeelne keskkool asutada. Et koolide numereerimisel järg just sellise numbri juures oli, saigi meie kool nimeks Tallinna 69. Keskkool. Tänases päevas pole sel numbril aga enam sisulist tähendust. Koolid ei kanna enam ammu järjekorranumbreid ja uued nimed kajastavad pigem neis antava hariduse eripärasid või muud, mida kool oma identiteedi rõhutamiseks vajalikuks peab.
Sestap oleme ka meie nüüd teie ette pannud kava kooli nime muutmiseks. Raputame seljast nõukogude aja taaga ning nimetame oma kooli nõnda, et see parimini kirjeldaks meie traditsioone, tänast päeva ja tulevikku. Ja kuidas muidu oleks seda veel parem teha, kui meie vilistlaste üldkogul, kus igaüks oma kavandi esitada saab ja seejärel aus hääletus asja otsustab. Mis siis muud kui nupp tööle ja kohtumiseni 23.aprillil vilistlasballil.
Vilistlaskogu, õpetajad, direktor